Muusikal ja tantsul on olnud tähtis roll kreeka seltsielus juba hellenismiajastul. Mõnikord võib isegi tunduda, et kreeklased elavadki selleks, et oleks võimalus laulda ja tantsida.

Kreeka muusika traditsioonid ulatuvad sajandite taha, olles juba antiikajast kreeklaste elu lahutamatuks osaks. See pole lihtsalt turistidele pakutavad rütmid. Ortodoksne muusika on arvatavasti otseseim sild selle maa antiiksete juurte juurde. Kuid kirikumuusika kõrval elab ka pikk rahvamuusika traditsioon. Tuntuim instrument on bouzouki, mis on maailmas kuulsaks saanud tänu Theodorakise muusikale filmis "Alexis Zorbas" (1964). Neli sajandit kestnud türgi okupatsiooni ajal piirdus kreeka muusikaelu Bütsantsi liturgiate ja rahvamuusikaga. Rikas ja huvitav rahvamuusika on mõjutatud antiigist, Idamaadest ja ka türklastest. Kasutatakse väga mitmesuguseid pille. Eri paikkondade muusika on üsna erinev, puudub ühtne kreeka rahvamuusika.

Turistidele on kättesaadavamad rohkem nn kunstlik rahvamuusika ja rebetiko. Rebetikot on peetud rahvalaulude linnastunud versiooniks. Seda võib nimetada ka Kreeka 1920-ndate bluusiks. Rebetiko juured on ühelt poolt 1870-ndate kahtlase mainega kohvikutes tekedestes, mis asusid peamiselt sadamate ümbruses. Nende laulude teemadeks oli hašiš, vanglaelu, hasartmängud, noavõitlused jmt. Teiselt poolt aga araabia-pärsia muusikas, mida mängiti peenemates Lähis-Ida muusikakohvikutes amanedestes 19. sajandil. See muusika keskendus erootilisele armastusele. Kreekas sai rebetiko tuntuks tänu põgenikele Väike-Aasiast, keda nimetati mangesteks. Neil tekkis ka oma subkultuur. Rebetiko loojad on sageli iseõppinud muusikud, kes on end muust maailmast mingil moel eraldanud ning väljendavad oma kannatusi, kuid samas ka igapäevateemasid läbi muusika. Tihti esineb ka poliitikateemasid. Rebetiko kuulsamad loojad on Markos Vamvakaris ("Frangosyriani"), Vassilis Tsitsanis ja Apostolos Kaldaras, kes kõik on sündinud 20. sajandi esimesel veerandil. Levinumaks kasutatud pilliks on bouzouki, mida ühed peavad antiikajast pärit ja muutused läbi teinud pilliks, teised aga idast laenatuks. Rebetiko õitseaeg oli kahe maailmasõja vaheline periood. Seda võis kuulda vaesemates linnaosades ja hašišibaarides. 1936. a. keelustas kindral Metaxas narkootikumid ja peale tuli Itaalia ja muu lääne tantsumuusika. Hilisemal perioodil on rebetiko sedavõrd muutunud, et plaadistatud variante nimetatakse ka teise nimega - laiko tragoudi. 1950-60-ndatel kaotas rebetiko palju oma autentsusest, kuigi oli jätkuvalt populaarne. Rebetiko on mõjutanud paljusid, ka Theodorakist ("O Zorba").

Heliloojad nagu Theodorakis, Xacharkos või Zambetas ei esinda küll rahvamuusikat, kuid nende töö on suurepärane kombinatsioon tänapäeva kreeka muusikast. Niiöelda kunstliku rahvamuusika puhul on elukutselised heliloojad sageli kasutanud rahvaluulet. Tuntumad autorid on maailmakuulus Mikis Theodorakis ("Kreeklane Zorbas"), samuti Manos Hatzidakis (filmi "Never on Sunday" muusika), Stavros Xarhakos, Yiannis Markopoulos ja Manos Loizos.

Teisteks tuntumateks muusikavormideks on dimotika, kus laulu saadab enamasti klarnet ja tamburiin; elafrolaika, mille iseloomulikeim esindaja on Giannis Parios; Bütsantsi päritolu polüfooniline saateta pogonisia Põhja-Epiroses ja Lõuna-Albaanias. Ööklubides on väga populaarne ka skyladika ("koeralaulud").

Maailmas on Kreeka popmuusikutest tuntumad veel Demis Roussos (sünd 1946), temaga tihti koostööd teinud tuntud filmimuusik Vangelis ja USA-s elav techno-muusik Yannis (sünd 1954). Tuntuim naislaulja on Prantsusmaal elav Nana Mouskouri. Kreekas on äärmiselt tuntud Georgos Dalaras, kes hoiab kreeka rahvaliku laulu traditsiooni, taaselustas huvi rebetiko vastu ja on laulnud ka poliitilise suunitlusega laule. Väga värvikas on ka kreeklannast ooperilaulja Maria Kallas (1923-1977).