Füüsiline eraldatus on soodustanud inimlikku eraldumispüüdu ja kompromissitud kivid kujundanud kompromissitu vaimulaadi.

David Holdeni "Greece without Columns: The Making of the Modern Greeks" (Sammasteta Kreeka: kaasaja kreeklaste kujunemine).

Olenemata sellest, kas Holdeni poeetiline selgitus kreeklase iseloomu kohta vastab tõele või mitte, on kindel see, et Kreeka loodusel on olnud kreeklastele tõhus mõju. Kaljused mäestikud soodustasid omaette linnriikide teket. Vana-Kreeka polistel polnud tavaks koostööd teha, pigem võideldi ülemvõimu pärast. Ja päris kindlasti on ka kaasaja Kreeka ühtses identiteedis nii mõnigi vaieldavus.

Kreeklaste põlgust igasugu eeskirjade vastu pole põhjust seostada loodusega. Pigem näib põhjuseks olevat võõraste kauane võimutsemine Kreeka üle. Püsimajäämine roomlaste, bütsantslaste ja lõpuks türklaste valitsemise all olenes paljuski oskusest võõra võimu korraldused täitmata jätta või täita vaid sedavõrd, kui just hädapärast vajalik. Sellest tulenevalt hindavad kreeklased tänapäevalgi osavust ja kavalust. Inimesest, kes avastab uusi viise ettekirjutustest möödahiilimiseks, peavad kreeklased väga lugu.

Kreeka Vabariigi (ingl. k the Hellenic Republic) põhirahvastiku moodustavad kreeklased (95,5 %). Suurimad vähemusrahvused on makedoonlased (1,5 %), türklased (0,9 %) ja albaanlased (0,6 %). Kreekas elab palju muidki rahvusi, neid on kokku 1,5 % rahvastikust. Lõviosa kreeklasi on kristlased (98,1 %) ja kuuluvad peamiselt kreeka-katoliku ehk õigeusu kiriku (the Eastern (Greek) Orthodox Church) alla; õigeusk on Kreekas riigiusund. Katoliiklasi ja protestante on vähesel arvul, muhameedlasi on umbes 1,5 %. Sündimus on Kreekas viimasel ajal langenud. Praegu ületab see suremuse vaid 0,4 võrra tuhande elaniku kohta.

Mille poolest kreeklased oma naabritest erinevad?
Ajalooliselt pole paljudes Balkani riikides etnilise populatsiooni piirid kattunud riigipiiridega. Tänu massilisele kreeklaste ja türklaste tagasipöördumisele kodumaale 1920. aastail, elavad Kreekas nüüd suurelt osalt etnilised kreeklased. Osa kreeklasi on siiski jäänud naaberriikidesse. Kreekas omakorda püsivad väikesed türklaste, makedoonlaste ja albaanlaste kogukonnad. Kreeklaste diasporaasid leidub laialipillatult üle kogu maailma, seega pole asukoht kreekluse identiteeti määrav tegur.

Kreeklase identiteeti tavatsetakse määratleda kahe peamise tunnuse põhjal: kreeka keele kõnelemine ja kuuluvus (kreeka) õigeusu kirikusse. Kreeka tähestik on ladina tähestikust sootuks erinev. Kreeklased ise peavad õigeusu kirikusse kuulumist oma identiteedi üheks põhieelduseks. Ka kreeka kultuur on määrav tunnus.

Kui teatav Kreeka päritolu kogukond lakkab kreeka keelt kõnelemast või loobub kreeka-katoliku usust, kiputakse neid mittekreeklasteks pidama. See on 20. sajandi vältel põhjustanud suuri pingeid, kui etnilised kreeklased on olnud sunnitud pagema Egiptusest, Türgist ja Nõukogude Liidust. Nad leidsid küll Kreekas varjupaiga, kuid omaks võeti nad väga vaevaliselt. Pagulased ei osanud kreeka keelt, paljud rääkisid vaid türgi keelt.

Kreeklased versus türklased

Kreeklased peavad oma türklastest naabreid peamisteks rivaalideks. Türgi eelkäija, osmanite ehk otomanide dünastia valitses Kreeka üle aastail 1453 - 1831. Nende sajandite jooksul kogus naabrite vahele tublisti vimma.

Esimeses maailmasõjas olid kreeklased ja türklased jälle vastamisi. Võitjate poolel olles arvas Kreeka, et tal on võimalus sõja lõpul Türgist suuremat tükki haarata. Kuid Kreeka armee sai lüüa ja türklased vastasid samaga, püüdes viimase kui kreeklase Türgi pinnalt välja ajada.

Pärast Teist maailmasõda said nii Kreekast kui Türgist NATO liikmed. See asjaolu pani teised NATO liikmed raske valiku ette: kumba toetada, kui kaks vastastikuse abistamise organisatsiooni liiget löövad omavahel lahingut? Kreeka ja Türgi on 1945. aastast peale olnud mitu korda sõja veerel. Kõige tõsisem oht tekkis 1974. aastal Küprose pärast, kui Kreeka ja Türgi väed lõid juba lahinguid. Tänu ÜRO sekkumisele ja rahuvalveüksustele on Küpros täna jagatud mõlema riigi vahel kaheks tsooniks.

Kreeka diasporaa

Üle kümne miljoni etnilise kreeklase elab Kreeka Vabariigis. Sellele lisaks on ligikaudu neli miljonit kreeka päritolu, kreeka keelt kõnelevat - ehkki mitte alati esimese keelena - ja õigeusulist kodanikku üle maailma laiali pillatuna. Tänapäeval asuvad suurimad kreeka kogukonnad Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Austraalias. Märkimisväärsel hulgal kreeka asurkondi leidub ka Aafrikas - Zimbabwes, Etioopias, Senegalis ja Kongos.

Kreeka diasporaad soodustas kerge juurdepääs merele ja emamaa Kreeka vaesus. Kreeka kaljune ja mägine maa ei anna põllumehele just rikkalikku saaki. Rahvastiku kasvades otsis üha enam kreeklasi haljamaid karjamaid mujalt. Väike-Aasia rannik, millest suurem osa kuulub tänasele Türgile, oli esimene kreeka kolonisaatorite asuala. Vanaaja kreeklased asutasid kolooniaid kõikjal Vahemere ja Musta mere ääres. Hiljem, kui Kreekast sai Otomanide impeeriumi osa, valgusid kreeka kaupmehed üle kogu impeeriumi alade.

Viimase 75 aasta jooksul on kaks vana kreeka kultuuriga linna oma kreeka kogukonnad lahkuma sundinud. Esimene oli Smürna*, vana kreeka asuala Türgis. Teine linn, kus kreeklased olid elanud sellest ajast peale, kui linna asutas 331. a eKr Aleksander Suur, oli Aleksandria Egiptuses. Tõsiasi, et mõlemal juhul ajasid kreeka kogukonna välja muhameedlased (ehkki mõlemas riigis oli toona ilmalik valitsus), pole teadagi kreeklaste ja muhameedlaste suhteid parandanud.
________________________________________________
* Smürna ehk Izmir, linn Türgi läänerannikul Izmiri lahe ääres, mille rajasid u 10. sajandil eKr kreeklased, kuulus 1425. aastast Türgile, kuid oli aastail taas 1919 - 22 Kreeka valduses.

Täname www.sekretar.ee