"Su kehal on ju hing sees, halasta ometi tema peale! Anna talle süüa, peremees, tema on ju meie väike koormakandja eesel! Kui sa teda ei toida, jätab ta meid teekonnal hätta."

Zorbas

Kreeka oliiviistandike ja päikeserandade saar Kreeta pole tuntud ainult Minotauruse saarena. Viimastest uuringutest selgus, et seal elab Euroopa kõige tervem rahvas.
Kui tulemused tõeks osutuvad, võivad Kreeta toidud saavutada üleüldise populaarsuse. Toiduteadlased on nimelt avastanud, et saareelanikel on tunduvalt vähem südamehaigusi ja vähki kui brittidel või teistel Euroopa rahvastel. Ka ei ole nad nii paksud.

Asjatundjate arvates peitub põhjus toorõlis, mida kreetalased värsketest oliividest pressivad. Kreetalased, kelle saar oli Minose tsivilisatsiooni asupaik 3500 aasta eest, tarvitavad peaaegu kolm korda enam õli kui Euroopa põhjapoolsed rahvad, kes eelistavad loomseid rasvu. Oliivõlis on küllastamata rasvhapet oleiinhapet koguni 85% ning asjatundjate sõnul ongi see põhiline tervise pant.

Enamus kreeka toite on aromaatsed ja värvikirevad ning suhteliselt lihtsad valmistada. Pika ajaloo vältel on kreeka kokakunst saanud mitmeid mõjutusi - peamiselt araabiamaade, türgi ja itaalia köökidelt. Vaatamata sellele on paljud toidud säilitanud oma algupära ega ole kuigi palju muutunud. Kreeka kulinaarsed traditsioonid on nii mitmekesised, et turistidel, kes on otsustanud puhkuse Kreekas veeta, ei õnnestu kindlasti mõne nädala jooksul kõikidest kohalikest hõrgutistest ülevaadet saada. Kreekas, nagu ka teistes Vahemeremaades, eelistatakse väga väikese rasvasisaldusega tervislikku toitu. Eeskätt kasutatakse kergelt kättesaadavaid kohalikke produkte: leiba, küpsetisi, makaronitooteid, värskeid puu- ja juurvilju, kala ja oliivõli. Käiku lähevad peaaegu kõik kohalikud loomaliigid, kusjuures paljude retseptide koostisse kuulub ka sisikond. Pidulike sündmuste puhul küpsetatakse oliivõliga ülevalatud ja maitsetaimedega täidetud talleliha söeaugu kohal. Kreeka köögis võtab liha ettevalmistamise protseduur üsna kaua aega ja kui toit lõpuks valmis saab, peab liha olema läbinisti pehme.

Esimesed märkmed linnukasvatusest Euroopas pärinevad Vana-Kreekast 570. aastast e.Kr. Kodulindudest süüakse kana ja kalkunit, sageli leiab kreeka retseptidest ka pärlkana, põldpüü ja vuti liha. Kaua aega tagasi kasutati Kreeka köögis kitse- ja lambapiima, praeguseks on see pea kõikjal välja tõrjutud lehmapiima poolt. Kasutati ka palju hapupiimatooteid, kuna enne külmutuskapi leiutamist oli värsket piima palavas kliimas raske säilitada. Juustu ja jogurtit valmistati igasugusest piimast - nii kitse-, lamba- kui ka lehmapiimast. Lambapiimast valmistatud jogurtid ja juustud on eriti hinnatud, kuna sisaldavad kõige rohkem väärtuslikke rasvu ja kiudaineid. Traditsioonilises kreeka köögis kasutatakse väga harva võid. Või on asendatud oliivõliga, mis annab vahemeremaade toitudele iseloomuliku aroomi.

Kuna Kreeka on igast küljest merega ümbritsetud, on kreeklaste toidulaual tähtsal kohal kala ja teised mereannid. Vahemerest püütakse kala aastaringi. Eriti levinud on meriärn ja kefaal, laialt kasutatakse paltust, lesta, meriahvenat, latikat ja mõõkkala. Toiduks kasutatakse ka kaheksajalgu ja kalmaare, suure populaarsuse on saavutanud krabid, rannakarbid, krevetid ja jõevähid. Enamasti kala praetakse, suitsutatud kalamarjast valmistatakse "taramasaltat". Selleks kasutati vanasti kefaalimarja, tanapäeval enamasti tursamarja. Väga populaarsed on kalasupid; tundub, et just kreeklaste "kakavia"-st on alguse saanud kuulus valges veinis hautatud "provansaalipärane kala".

Kreeka päikeseline kliima soodustab juurviljakasvatust. Seepärast pole ime, et juurviljad on hõivanud kreeka köögis olulise koha - mitte ainult lihatoitude lisandina, vaid ka omaette toitudena. Nagu teisteski vahemeremaades sisaldavad siinsed retseptid paprikat, tomatit, zuccinit, baklažaani, küüslauku, ube, kapsast, porrulauku, spinatit ja artišokki. Toidud ubadest on eriti populaarsed. Kõige tihemini kasutatakse tavalisi valgeid ube ja kikerherneid. Neid leotatakse ja keedetakse koos teiste juurviljade või tomatikastmega, valmistatakse püreed ja kastmeid ning lisatakse salatitele. On olemas salat, mis sisaldab korraga kolme erinevat sorti ube. Ka pähkleid kasutatakse kreeka köögis üsna palju, kõige populaarsemad on mandel, kreeka pähkel, seedripähkel ja pistaatsiapähkel.

Kreeka kliima soodustab viljapuude kasvu ja kohalikel müügilettidel leidub uskumatult lai valik erinevaid puuvilju. Kõige rohkem armastatakse sidruneid. Sidrunimahla lisatakse suurele hulgale toitudele alustades suppidest, lõpetades pirukate ja tortidega. Laialt on levinud aprikoosid, kirsid, datlid, viigimarjad, viinamarjad, melonid, virsikud ja ploomid. Unustatud ei ole ka "vanamoodsamad" puuviljad nagu küdoonia ja astelpihlaka marjad. Aprikoosid, datlid, viigimarjad, virsikud ja ploomid maitsevad hästi kuivatatult. Erinevatest marjadest ja puuviljadest keedetakse siirupit, mida on kombeks külalistele pakkuda koos klaasi veega. Kõige tähtsam kõikidest Kreekas kasvavatest kultuuridest on kahtlemata oliiv. Oliivipuu on Kreeka maastiku lahutamatu osa ja temast ei saada mitte ainult vilju ja õli, vaid ka täiuslikku puitu mööbli tootmiseks.

Täname www.toit.ee