Ronisin ühele künkale ümbrust silmitsema. Karm ja range maastik - raudkivid, tumepruunid puud, paene maapind, nii et näis võimatu olevat seda kirkaga katki raiuda. Ent sealsamas pugesid sellest kõvast pinnasest välja kahvatud, õrnad liiliaõied, päikese käes säteldes. Kaugemal lõunas valendas roosina üksik madal valgest liivast saareke ja punastas esimestes päikesekiirtes nagu noor tütarlaps.

Rannast veidi sisemaa poole õli-, leiva- ja viigipuud ning viinamarjapõõsad, tuule eest kaitstud orus, kahe väikese mäekünka vahel, metsõunapuud ja astelpihlakad, kaldale lähemal aga juurviljaaiad.
Kaua nautisin kõrgendikult laugjat, lainelist maastikku. Graniidi, tumeroheliste leivapuude ja hõbedaste lehtedega õlipuude vöödid laiusid mu ees nagu triibuline tiigrinahk. Kaugemal lõunas voogas alles mässav meri, lõputu ja üksik, mis ulatus Liibüani. Ta märatses ja kohises, nagu tahaks Kreeta alla kugistada.

Mulle näis, et selline Kreeta maastik sarnaneb hea proosaga: hästi läbimõeldud, sõnaaher, vaba ülepakkumistest, jõuline ja ohjeldatud. Olulise andis ta edasi kõige lihtsamate vahenditega. Ta ei vigurdanud, ei kasutanud mingeid trikke ega retoorikat. Mis ta ütelda tahtis, seda ütles ta meheliku karmusega, ent nende karmide joonte keskel võis Kreeta looduses tabada ootamatut tundelisust ja õrnust - tuuletuis mäelõhedes lõhnasid sidruni- ja apelsinipuud ning lõputust merest taamal hoovas ammendamatut poeesiat.
Kreeta, sosistasin, Kreeta. Ja mu süda lõi kiiremini.

Katkend Nikos Kazantzakise romaanist "Alexis Zorbas"

Patt on jätta käimata maal, kus päike paistab kolmsada päeva aastas. Kreeka on maa, kus on olnud kaks ja pool tuhat aastat kõrgkultuuri.

Täname www.sekretar.ee